Tehisaru-lahenduste arendaja Applied Intuition ja autotootja Honda on teatanud strateegilisest partnerlusest, et kiirendada Honda järgmise põlvkonna tarkvarapõhiste sõidukite arendamist. Kasutades Applied Intuitioni Vehicle OS tarkvara, soovib Honda luua tsentraliseeritud ja uuendatava platvormi, mis võimaldab pakkuda klientidele personaalsemaid sõidukogemusi.
Allikas: Tehnika - Honda ja Applied Intuition panustavad koos tarkvarapõhiste autode arengusse
Arutelu peamine mõte oli see, et digimaailm on muutunud meie elus sedavõrd tavaliseks, et selle füüsilist poolt on lihtne unustada. Batluk võrdles nähtavat digimaailma jäämäe tipuga: kasutaja näeb teenuseid ja nende pakutavat mugavust, kuid ei mõtle enamasti sellele, kuidas telefon valmis, kust pärinevad selle materjalid või milline infrastruktuur võimaldab pilveteenustel ja tehisintellektil töötada.
Gert Jervani sõnul on digitehnoloogia tänapäeva ühiskonnas sisuliselt kõikjal. „Minu jaoks on digitaalne miski, mis muutub nähtamatuks ja kõikjal kohal olevaks. Ma ei usu, et tänapäevane ühiskond suudaks ilma digitaalse maailmata enam toimida sellisena, nagu me seda tunneme,“ ütles ta.
Tehisintellekti kiire areng pole tema sõnul toonud energiatarbe probleemi tühjalt kohalt, küll aga on see varasemaid arenguid järsult võimendanud. Energiatõhususega on arvutimaailmas tegeletud aastakümneid, näiteks kas või selle kaudu, et sülearvutid töötaksid sama akuga kauem või vajaksid vähem jahutamist. Nüüd on aga arvutusvõimsuse vajadus kasvanud sedavõrd kiiresti, et selle mõju ulatub juba IT-sektorist palju kaugemale.
„Tehisintellekt on toonud tohutu kiirenduse samadele trendidele ja tegevustele, mis olid olemas juba varem. Ühtäkki on energiavajadus muutunud nii suureks, et me hakkame seda nägema hoopis teisel tasandil,“ rääkis Jervan.
Anastasija Nikiforova sõnul teeb digitaalse keskkonnamõju mõistmise keeruliseks tehnoloogia tegelik, pikk ja läbipaistmatu tarneahel. „Praegu ei usu ma, et meil oleks häid vahendeid, millega tõepoolest mõõta kõike, mida me digimaailmas teeme, sest ahel ulatub tagasi tooraineni,“ ütles ta.
Ka keskkonnamõju ise ei ole üksainus näitaja. Küsimus võib olla vees, elektris, toorainetes või infrastruktuuris ning ühe digiteenuse jalajälg võib ulatuda korraga mitmesse maailmajakku. „Andmekeskused võivad asuda meie Põhjala-Balti piirkonnas, samal ajal kui toorainest rääkides jõuame väga sageli Aafrika riikideni,“ märkis Nikiforova.
Erki Pogoretski rõhutas samuti, et digitaalne teenus ei eksisteeri kunagi üksinda. „Peame meeles pidama, et digitaalne ei eksisteeri eraldi. Selle taga on alati füüsiline infrastruktuur, selle infrastruktuuriga seotud kulud ja ka tegevuskulud,“ ütles ta. Ettevõtte vaates tähendab see pidevat tasakaalu otsimist selle vahel, millist väärtust tehnoloogia loob ja mida selle pakkumine nõuab.
Mida rohkem vajatakse arvutusvõimsust, seda rohkem on tarvis andmekeskusi, andmesalvestust, võrke ja elektrit. Jervan tõi näiteks Iirimaa, kus andmekeskuste osakaal elektritarbimises on kasvanud umbes kümne aastaga viielt protsendilt ligikaudu 25 protsendini ja samas kõik kodumajapidamised tarbivad kokku umbes 18 protsenti riigi elektrist. „Praegu läheb 25 protsenti Iirimaal tarbitavast energiast andmekeskustele. See on tohutult suur kogus elektrit,“ ütles Jervan.
Probleem ei piirdu elektri tootmisega. Energia tuleb ka andmekeskuseni viia ning uue elektrivõrgu ja ühenduste ehitamine võib kesta aastaid. „Üks asi on ehitada elektrijaam, teine asi on ehitada võrk, mis elektri sellesse andmekeskusesse viib. Need on tohutud investeeringud ja need võtavad palju aega. Andmekeskused tahavad aga sisuliselt homme töös olla,“ rääkis Jervan.
Maailma eri piirkonnad on tema sõnul valinud erineva tee. Hiinas püütakse andmekeskusi viia lähemale energiatootmisele, sealhulgas suurtele päikese- ja tuuleparkidele. Ameerika Ühendriikides on fookuses kiirus ja konkurentsieelis ning andmekeskuste rajamist on lihtsustatud. Euroopa puhul tekib aga küsimus, kas igal riigil peab tingimata olema oma suur infrastruktuur.
„Võib-olla peaksime Euroopas mõtlema strateegilisemalt, kuhu andmekeskused paigutada, sest see sõltub väga palju elektri kättesaadavusest, kliimatingimustest ja sellest, mida saab teha tekkiva jääksoojusega,“ ütles Jervan.
Nikiforova sõnul on üks peamisi põhjuseid, miks inimene oma digitaalse jalajälje peale vähem mõtleb, lihtsalt see, et selle mõju me oma silmaga ei näe. „Kui sorteerid prügi, võtad füüsilise eseme ja paned selle prügikasti. Sa tunned, et oled midagi teinud. Kui teed sama digitaalses keskkonnas – sorteerid fotosid, kustutad neid, mida sa ei vaja, või kasutad olemasolevat, selle asemel et genereerida uus pilt –, siis jääb see ikkagi millekski mittemateriaalseks,“ selgitas ta.
Füüsilise maailma keskkonnakäitumise ümber on aastatega tekkinud nii regulatsioonid kui ühiskondlikud normid. Digimaailmas on need alles kujunemas. „Isegi inimesed, kes teevad väikeseid samme, kahtlevad sageli, kas see üldse loeb. Nad ütlevad: jah, ma teen seda, ma saan aru, et see on väga väike samm, aga vähemalt midagi. Füüsilises maailmas me prügi sorteerides tavaliselt niimoodi ei ütle, sest seal on arusaam juba meie mõttemaailma ja ühiskondlikesse normidesse jõudnud,“ ütles Nikiforova.
Nikkinen tõdes, et keskkonnasäästlikuma digimaailma loomisel ei saa kogu vastutust asetada kasutaja õlgadele. „Olgem ausad, mugavus võidab. Me kõik oleme hõivatud. Tahame otsuseid teha kiiremini, töötada kiiremini ja tulemused kiiremini kätte saada,“ ütles ta.
Seetõttu peab tehnoloogia pakkuja püüdma tagada, et kasutaja ei peaks iga toimingu juures ise selle energiakulu üle arvet pidama, arvab Nikkinen. Näitena tõi ta Microsofti ja Fortumi koostöö Soomes, kus Espoosse ja Kirkkonummile rajatavate andmekeskuste soojust on kavas kasutada ümberkaudsete hoonete kütmiseks.
„Kui inimene kasutab mugavat tehnoloogiat, aga tehnoloogia pakkuja on hoolitsenud selle eest, et see kasutaks vähem ressursse, oleme juba võitnud,“ ütles Nikkinen.
Pogoretski tõi mugavuse juures välja veel ühe ohu: inimene võib hakata tehnoloogiale loovutama mitte ainult tööd, vaid ka vastutust. „Me kõik oleme laisad. Niipea kui meil tekib võimalus delegeerida vastutus digitehnoloogiale, me seda ka teeme. Olen oma töös juba näinud olukorda, kus küsisin kolleegilt, kuidas ta mingi otsuseni jõudis, ja ta vastas: Copilot ütles nii. Kui sellest saab lõpuks ainus argument, siis on meil probleem,“ ütles ta.
Küsimusele, kas AI on keskkonna seisukohalt probleem või lahendus, vastas Jervan, et see võib olla mõlemat. „See on probleem ja lahendus samal ajal. Nagu iga tehnoloogiaga – see tekitab probleeme, kuid võib samal ajal lahendada veel palju rohkem probleeme,“ ütles ta.
Oluline on tema hinnangul see, milleks arvutusressurssi kasutatakse. Tehisintellektil võib lasta genereerida tohutul hulgal variante, millest enamikku kellelgi vaja ei lähe. Samal ajal võib sama tehnoloogiat kasutada elektrivõrgu või senisest palju tõhusama linnataristu modelleerimiseks. „Kõik taandub minu jaoks sellele, kuidas me tehnoloogiat kasutame, milleks me seda kasutame ja kui palju mõtestatud asju me sellega teeme,“ sõnas Jervan.
Nikiforova leidis, et AI kasutuselevõttu ei peaks üldse alustama tehnoloogiast. „Peame alustama probleemist. Praegu kuuleme nii avalikus kui erasektoris, et tahetakse võtta kasutusele aina rohkem tehisintellekti. Kui aga küsida sügavamalt, miks seda tehakse, ei ole alati selle taga tegelikku kasutusjuhtu,“ ütles ta.
Mõnikord on ajendiks lihtsalt hirm teistest maha jääda. „See on FOMO – hirm võimalusest ilma jääda ja konkurentidest maha jääda, sest nemad on juba AI kasutusele võtnud ning saavad öelda, et meie kasutame AI-d,“ selgitas Nikiforova.
Nikiforova arvates võiks mõelda ka sellele, kuidas digiteenuseid kujundatakse. Varem jäeti ressursimahukamad funktsioonid sageli vaikimisi väljalülitatuks ning inimene aktiveeris need ainult vajaduse korral. AI buumiga on loogika paljuski vastupidiseks pöördunud.
„Kui meil on AI, siis me reklaamime seda ja paneme selle suurelt pealkirja,“ ütles Nikiforova. Näiteks otsingumootorite automaatselt genereeritud AI-kokkuvõtted ilmuvad ekraanile sõltumata sellest, kas info otsija neid soovis või mitte.
„Kui jõuaksime selleni, et teenusepakkujad ja disainerid oleksid valmis hoidma selliseid funktsioone vaikimisi väljalülitatuna, sest me ei vaja neid alati, oleks see juba üks esimesi samme,“ ütles ta.
Lisaks tehnoloogiaettevõtetele on tema sõnul roll ka poliitikakujundajatel ning haridusel. Keskkonnamõju võiks samamoodi olla osa digipädevusest nagu küberturvalisus või oskus hinnata AI vastuseid.
Nikiforova sõnastas vastutustundliku tehisintellekti kasutamise kõige esimese ehk lausa „nullküsimuse“: kas konkreetse ülesande jaoks on AI-d üldse vaja? „Kõige vastutustundlikum AI kasutuselevõtt võib mõnikord olla see, et seda ei võeta üldse kasutusele, kui see ei loo väärtust või kui meil on mõni teine viis, kuidas sama asja teha tõhusamalt, kiiremini või keskkonnasäästlikumalt,“ ütles ta.
Pogoretski lisas, et sama põhimõte kehtib ettevõtte andmete puhul. Rohkem andmeid ei tähenda tingimata paremat tulemust. „Kui me ei salvesta ega kogu andmeid, mida meil pole vaja, oleme energia mõttes rohelisemad. Samal ajal muutuvad meie infosüsteemid selgemaks, sest seal on vähem müra,“ ütles ta.
Sama kehtib ka inimese isiklike failide kohta. Üleliigsete dokumentide kustutamine vähendab küll veidi ressursikasutust, kuid muudab ühtlasi enda digitaalse töökeskkonna lihtsamaks.
Põhjala-Balti piirkond võib Jervani hinnangul olla andmekeskuste jaoks väga hea asukoht. Põhjamaades on olemas hüdroenergia, Soomes tuumaenergia ning jahedam kliima vähendab jahutamise vajadust. Lisaks saab andmekeskuste jääksoojust kasutada.
„Siin, Skandinaavia kontekstis, saab seda kasutada väga erinevalt: majade, basseinide või kasvuhoonete kütmiseks, milleks iganes,“ tõi Jervan välja. Lõuna-Euroopas pole üleliigsel soojusel sama väärtust, sest kliima on niigi soe.
Takistuseks võib saada aga riikide soov hoida kriitiline taristu enda territooriumil. „Geopoliitilistel põhjustel tahab iga riik praegu oma infrastruktuuri, sest seda peetakse strateegiliselt tähtsaks ja kriitiliseks taristuks. Proovi siis mõnele riigile öelda, et ära ehita oma andmekeskust siia, vaid vii see näiteks Soome,“ märkis Jervan.
Nikiforova näeb Põhjamaade ja Balti riikide eelist ka teaduses. Tema kogemuse põhjal julgevad piirkonna teadlased küsida ebamugavamaid ja uudsemaid küsimusi. „Sageli on Balti- ja Põhjamaade teadlased veidi rohkem reeglite rikkujad ja tahavad esitada väljakutsuvaid küsimusi, mitte turvalisi küsimusi,“ ütles ta. Sellist lähenemist peab ta tähtsaks just keskkonnamõju ja tehisintellekti ristumiskohas.
Arutelu lõpus palus Olga Batluk panelistidel mõelda viie aasta kaugusele tulevikku: mida võiks inimene selleks ajaks oma digikäitumises teisiti teha?
Jervani soov on lasta arvutitel teha tööd, milles need on inimesest paremad: „Las arvutid teevad raske töö.“ See tähendaks järjekindlat küsimist, milliseid ülesandeid peaks tegema inimene ning millised võiks tehnoloogiale üle anda, et inimese aeg jääks millegi tähenduslikuma jaoks.
Pogoretski rõhutas samal ajal, et AI pole võluvits, mis muudab senise tööviisi automaatselt paremaks. „Olen näinud olukordi, kus inimene teeb vanal viisil dokumentide, kaustade ja esitlustega 12 tundi tööd, siis proovib AI-d 30 minutit ja ütleb, et AI on rumal ning ei tööta,“ rääkis ta. „Mõlemal juhul peab inimene ka ise panustama.“
Nikkinen lootis, et viie aasta pärast oskavad inimesed paremini eristada ülesandeid, milles AI kasutamine loob tõepoolest väärtust ja mille juures see pole vajalik. „Loodan, et tehnoloogia ei konkureeri siis kestlikkuse ja keskkonnakuluga, vaid need käivad käsikäes. Kui sa saad mingi tulemuse, peaks selle väärtus olema suurem kui ressursid, mida selle saavutamiseks kulutati,“ ütles ta.
Nikiforova soovis aga midagi veel fundamentaalsemat. Et inimene võtaks enne tehnoloogia kasutamist hetke mõtlemiseks. „Loodan, et viie aasta pärast mõtleb iga inimene sellele, mida ta teeb, miks ta seda teeb, milliseid ressursse see tegevus kasutab ja millist väärtust see loob,“ ütles ta.
Praegu kasutatakse paljusid digiteenuseid tema sõnul lihtsalt seepärast, et teised teevad sama. „Liiga sageli anname oma mõtlemise generatiivse AI tööriistadele üle. Loodan, et saame tagasi võime mõelda ja kriitiliselt mõelda.“
Ühes olid panelistid üsna üksmeelsed: tehnoloogia areng ei ole lõppenud ning tõenäoliselt ka ei aeglustu. Seetõttu pole digimaailma keskkonnamõju puhul keskne küsimus selles, kuidas kasutada vähem tehnoloogiat – hoopis olulisem on õppida küsima, milleks me seda kasutame, millist väärtust see loob ja kas see väärtus õigustab ressursse, mida nähtamatu digimaailm tegelikult vajab.
Suuremasse käibekasvu andis oma panuse Eesti riigi tavapärasest suuremad investeeringud vabariigi kaitse- ja päästevõimekuse tugevdamiseks, ütles Scania Eesti ASi tegevjuht Janno Karu teemaveebile kaubandus.ee.
Allikas: Kaubandus - Sõidukimüüjate TOPi võitja | Turuliider lõikas kasu riigi kaitse- ja päästerahast
Jaekaubanduse TOPi võitnud drooniäri Merideini kasvu veab droonide jõudmine hobikasutusest professionaalsesse töökeskkonda. Droon.ee kaudu tuntud ettevõtte operatiivjuhi Eduard Vainu sõnul ootab järgmine kasvuvõimalus robootikas, eelkõige humanoidrobotite ja robotkoerte kasutuselevõtus.
Allikas: Kaubandus - Jaekaubanduse TOPi võitja panustab järgmiseks uuele ärisuunale ja uutele turgudele
Eesti ühe suurema teedeehitusfirma TREV-2 Grupi juhatuse liige Priit Kuldsaar ootab praegu, et diislikütuse hind hakkaks langema, muidu tuleb ehitusplaane hakata ringi tegema.
Allikas: Majandus - INTERVJUU ⟩ Priit Kuldsaar: kütuse hinnatõus võtab teedeehituselt hoo maha
Siinkohal on abiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136, mis räägib tähtpäeva saabumisest ja sätestab juhised juhuks, kui tähtaeg langeb puhkepäevale või riigipühale.
Allikas: Geenius - Mida teha, kui deklaratsiooni esitamise või maksu tasumise tähtpäev langeb puhkepäevale?
Kuigi toidukaubad olid septembris aastatagusega võrreldes odavamad, pöördusid nende hinnad kuuga taas tõusule. Bigbanki peaökonomisti Raul Eametsa hinnangul võib kallis gaas väetiste hinnatõusu kaudu järgmisel aastal toidu hindu veelgi kergitada. Eesti üldine aastane hinnatõus kiirenes septembris 3,5%ni.
Allikas: Kaubandus - Hinnatõus kiirenes septembris, Eametsa sõnul jätkub surve ka lähikuudel
Rootsi suurim pank SEB jäi ootamatult ilma juhatuse esimeheta, kuna Johan Torgeby astus koheselt juhikohalt tagasi tuues põhjuseks isiklikud ja perega seotud asjaolud.
Seni võis ettevõtte äriregistrisse kandmise ja domeeninime registreerimise vahele jääda ajavahemik, mille jooksul sai kolmas isik ettevõtte nimega domeeni oma nimele registreerida.
Allikas: Geenius - .ee domeeninime saab nüüd broneerida juba ettevõtte asutamisel
