Kahepäevase kohtumise eesmärk oli jagada praktilisi kogemusi ja otsida lahendusi, kuidas muuta tööturg kaasavamaks ning aidata rohkematel erivajadustega inimestel jõuda haridusest tööellu.
Läbivalt jäi erinevates ettekannetes kõlama aga üks mõte – kaasav tööturg ei ole pelgalt sotsiaalpoliitika, vaid üha enam ka majanduslik vajadus.
Eesti tööjõupuudus sunnib otsima uusi lahendusi
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ettekandest jäi kõlama mõtlemapanev statistika. Prognooside järgi väheneb Eesti rahvaarv sajandi lõpuks ligi 39 protsenti ning tööealiste inimeste osakaal kahaneb veelgi. Samal ajal on üle 22 000 noore vanuses 15–29 aastat väljaspool haridust, tööturgu või kutseõpet ning märkimisväärne osa noortest vajab täiendavat tuge, et oma potentsiaali rakendada.
See tähendab, et tuleviku majandus ei saa enam toetuda ainult uute töötajate leidmisele või sisserändele. Üha olulisemaks muutub olemasoleva tööjõupotentsiaali parem kasutamine.
Konverentsil rõhutati, et sageli ei ole probleem mitte inimese võimetes, vaid selles, kuidas haridus-, sotsiaal- ja tööturusüsteem omavahel toimivad. Kui üleminek koolist tööellu katkeb, jäävad inimesed liiga sageli süsteemide vahele.
Kaasamine algab ammu enne töövestlust
Üks konverentsi keskseid sõnumeid oli, et kaasav tööturg ei alga tööintervjuust, vaid palju varem – haridussüsteemist. Islandi noorte puuetega inimeste organisatsiooni UngÖBÍ esimees Eiður Welding tõi välja, et paljud noored puutuvad juba koolis kokku ligipääsmatute hoonete, vähese paindlikkuse ja eelarvamustega.
Islandi kogemus näitab ka, kui oluline on õpetajate ettevalmistus. Kui õpetajad ei tea, kuidas erinevate vajadustega õppijaid toetada, tunnevad nad end ebakindlalt ning see peegeldub kogu õpikeskkonnas. Konverentsil rõhutati, et kaasava hariduse eelduseks ei ole üksnes ligipääsetavad hooned või abivahendid, vaid ka õpetajate teadmised ja oskused, mis aitavad luua kõigile õppijatele võrdsed võimalused.
Sama oluline on tagada, et noor ei peaks iga uue haridusetapi alguses kõike otsast peale tõestama. Eiður Welding kirjeldas, kuidas erivajadusega noored peavad sageli iga kooliastme vahetudes uuesti taotlema tugiteenuseid ja esitama samu dokumente. Selline killustunud süsteem muudab haridustee keeruliseks ning võib viia selleni, et osa noori katkestab õpingud või ei jõuagi hiljem tööturule.
Hariduses kogetud takistused kanduvad sageli edasi ka tööellu. Piiratud võimalused paindlikuks töökorralduseks, puudulikud kohandused ja tööandjate eelarvamused võivad saada järgmisteks barjäärideks. Liiga sageli keskendutakse sellele, mida inimene teha ei saa, mitte sellele, mida ta oskab ja suudab.
Ka Soome kogemus näitab, et lahendus peitub individuaalses lähenemises. Seal on eesmärk, et võimalikult paljud noored õpiksid tavakoolides ning saaksid vajaduse korral just neile sobivat tuge – olgu selleks isiklik abistaja, tehnilised abivahendid või individuaalne õpitee. Lisaks on loodud ettevalmistavad õppeprogrammid noortele, kes vajavad enne kutseõppesse siirdumist täiendavat tuge.
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus rõhutas, et edukas üleminek haridusest tööturule eeldab varajast karjäärinõustamist, praktilist töökogemust, enesekindluse kujundamist ning tihedat koostööd kooli, kodu, tugiteenuste ja tööandjate vahel. Edu ei sünni üksikute teenuste toel, vaid tervikliku tugisüsteemi kaudu, mis saadab inimest kogu tema haridus- ja tööteekonna vältel.
Põhjamaad muudavad ka tööandja rolli
Kui veel aastaid tagasi keskendusid paljud riigid sellele, kuidas inimest tööturuks ette valmistada, siis nüüd räägitakse üha enam sellest, kuidas muuta töökoht inimese jaoks sobivaks.
Taani eksperdid tutvustasid toetatud töö mudelit (Supported Employment), mille keskmes on põhimõte „place then train“ ehk inimene jõuab võimalikult kiiresti päris töökohale ning saab vajaliku toe juba töö käigus. See erineb oluliselt varasemast lähenemisest, kus inimene läbis esmalt pika ettevalmistuse ning alles seejärel püüdis tööturule siseneda.
Oluline roll on tööspetsialistidel, kes aitavad leida inimese huvidele ja oskustele vastava töökoha ning toetavad nii töötajat kui ka tööandjat kogu kohanemisprotsessi vältel. Toetus on paindlik, personaalne ning kestab nii kaua, kui seda vaja on.
Sama põhimõtet järgib ka Taani sotsiaalne ettevõte Grennessminde, kus töötavad koos nii tavalised töötajad kui ka toetatud tööhõives olevad inimesed. Seal lähtutakse lihtsast põhimõttest: igal inimesel on oskused ja igaühel on soov neid kasutada. Tähelepanu keskmes ei ole puue, vaid inimese tugevused ja huvid.
Edu võti peitub partnerluses
Mitmes ettekandes rõhutati, et kaasavat tööturgu ei saa luua ükski organisatsioon üksi. Taani uus programm Youth Commitment ühendab riigi, omavalitsused, ettevõtted, vaimse tervise teenused ja kodanikuühendused üheks partnerlusvõrgustikuks.
Programmi eesmärk on aidata 15–29-aastastel noortel jõuda haridusse või tööle ning selleks investeeritakse järgmise kümnendi jooksul miljardeid Taani kroone. Kõik 98 omavalitsust on programmiga juba liitunud ning partneriteks on enam kui 250 organisatsiooni.
Ka siin jäi kõlama oluline mõte, kui erinevad süsteemid teevad koostööd, ei pea inimene ise liikuma ühe teenuse juurest teise juurde ning abi muutub märksa tõhusamaks.
Tehnoloogia peab looma võimalusi, mitte uusi takistusi
Konverentsil pöörati palju tähelepanu ka digitaalsele ligipääsetavusele. Norra kogemus näitab, et üha suurem osa õppimisest toimub digitaalsetes keskkondades ning kui need ei ole universaalselt disainitud, sünnivad uued ebavõrdsused. Digitaalsed õppekeskkonnad peavad olema kasutatavad kõigile õppijatele sõltumata nende erivajadusest.
Norras ei piirdu see aga üksnes soovitustega. Digitaalse ligipääsetavuse nõuded on seadusega reguleeritud ning nende täitmist kontrollitakse regulaarselt. Ettekandes toodi välja, et ligipääsetavuse eesmärk ei ole üksnes tehniliste nõuete täitmine, vaid võrdsete võimaluste loomine ning uute digitaalsete barjääride ennetamine.
Norra kogemus näitab ka, et seadustest üksi ei piisa. 2023. aastal kontrolliti mitmeid koolides laialdaselt kasutatavaid digitaalseid õppekeskkondi ning selgus, et ükski neist ei vastanud täielikult kehtivatele ligipääsetavuse nõuetele. Alles pärast seda, kui järelevalveasutus määras puuduste kõrvaldamiseks tähtajad ning vajadusel ka rahalised sanktsioonid, viidi vajalikud muudatused ellu.
Samas rõhutati, et vastutus ei lasu ainult koolidel. Universaalse disaini põhimõtteid peavad tundma nii õpetajad, koolijuhid kui ka digilahenduste arendajad. Selleks on Norras loodud tasuta juhendmaterjalid ja veebikeskkonnad, mis aitavad koolidel valida ligipääsetavaid õppevahendeid ning annavad arendajatele praktilisi juhiseid, kuidas luua õppematerjale, mis töötavad erinevate vajadustega õppijate jaoks. Juhendite väljatöötamisse kaasati ligi 50 organisatsiooni, et lahendused sünniksid eri osapoolte koostöös.
Konverentsil jäi kõlama, et tehnoloogia ei ole eesmärk omaette. Õigesti kasutatuna aitab see rohkematel inimestel õppida, töötada ja ühiskonnaelus osaleda. Kui aga ligipääsetavusele ei mõelda juba lahendusi kavandades, võib tehnoloogia hoopis süvendada ebavõrdsust ning jätta osa inimesi haridusest ja tööturust kõrvale.
Mida saavad Eesti tööandjad teha juba täna?
Konverentsi praktiline sõnum tööandjatele oli selge – kaasamine ei tähenda alati suuri investeeringuid ega keerulisi ümberkorraldusi. Sageli piisab sellest, kui vaadata ametikoht ja töökorraldus värske pilguga üle ning küsida, milliseid muudatusi oleks võimalik teha, et inimene saaks oma oskusi paremini rakendada.
Eesti Töötukassa pakub tööandjatele juba praegu mitmeid tugiteenuseid, sealhulgas töökoha kohandamist, tööalaseid tehnilisi abivahendeid, tugiisiku teenust ning nõustamist, mis aitab luua erinevate tervisemurede või erivajadustega inimestele sobiva töökeskkonna. Lisaks on võimalik kasutada tööalase rehabilitatsiooni, toetatud töökerakendamise ning erinevate koolitus- ja nõustamisteenuste abi. Need võimalused aitavad vähendada nii tööandja kui ka töötaja jaoks uue töösuhtega seotud riske.
Konverentsil kõlanud Põhjamaade kogemused näitasid, et edukad lahendused sünnivad siis, kui tööandjat ei jäeta üksi. Nii Taanis kui ka teistes Põhjamaades toetavad ettevõtteid spetsialistid, kes aitavad sobitada inimese oskused ja huvid konkreetse ametikohaga ning nõustavad vajaduse korral nii töötajat kui ka tööandjat kogu kohanemisprotsessi vältel. Selline lähenemine annab ettevõtjale kindlustunde ning aitab vältida olukordi, kus töösuhe katkeb pelgalt puuduliku toe või teadmiste nappuse tõttu.
Praktikas võivad vajalikud muudatused olla üsna väikesed – paindlikum tööaeg, tööülesannete ümberjaotamine, tehnilise abivahendi kasutuselevõtt või töökoha füüsiline kohandamine. Need ei too kasu üksnes erivajadusega töötajale, vaid muudavad töökeskkonna sageli mugavamaks ja paindlikumaks kogu kollektiivi jaoks.
Konverentsi üks olulisemaid sõnumeid oli, et tööandjad ei peaks keskenduma sellele, milliseid piiranguid inimene endaga kaasa toob, vaid sellele, millist väärtust ta saab organisatsioonile luua. Kui fookus liigub puudustelt inimese oskustele ja tugevustele, kasvab ka võimalus leida motiveeritud töötajaid ajal, mil tööjõupuudus puudutab üha enam Eesti ettevõtteid.
Kaasav tööturg on Eesti majanduse võimalus
Põhjamaade ja Balti riikide kogemus näitab, et kaasav tööturg ei sünni juhuslikult. Selle eelduseks on koostöö hariduse, sotsiaalvaldkonna, tööandjate ja riigi vahel ning valmisolek näha igas inimeses eelkõige tema oskusi, mitte piiranguid.
Eesti tööjõupuuduse tingimustes ei ole see enam pelgalt sotsiaalne eesmärk, vaid strateegiline investeering riigi tulevikku. Iga inimene, kes saab võimaluse õppida, töötada ja ühiskonnaelus osaleda, aitab kasvatada nii ettevõtete konkurentsivõimet kui ka Eesti majandust tervikuna.
Vaata konverentsi siit: https://www.youtube.com/watch?v=d_khohqB30s
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar